Ajalugu

Uue-Põltsamaa mõis (saksa k Neu-Oberpahlen) eraldus Vana-Põltsamaa mõisast 18. sajandi esimesel poolel. Mõisasüda asub Põltsamaa jõe vasakul kaldal, praktiliselt otse lossi vastas üle jõe. Pärast mõisaomaniku Heinrich von Ficki surma sai 1750. aastal uueks omanikuks tema noorima tütrega abiellunud Jakob Heinrich von Lilienfeld. Lilienfeldide perekonna kätte jäi mõis kuni 1919. aastani.

Mõisaansambel härrastemaja, kõrvalhoonete ja mõisapargiga rajati 18. sajandi kolmandal veerandil.

Foto: Wikipedia | Autor: Tuuli Kaeramaa

Uue-Põltsamaa mõisa peahoone. Foto: Wikipedia | Autor: Tuuli Kaeramaa

Kõrvalhooned

Uue-Põltsamaa mõisa hoonestusest ja haljastusest, tõsi küll, alles 1877. a, annab hea ülevaate Ajalooarhiivis olev mõisa kaart – toona kuulus mõisa majapidamisse kaks veskit ja kaks saeveskit, rehi, ringlaut lehmade jaoks, härjatall, hobusetall, viinavabrik, õllekoda, trahter, kaks kasvuhoonet, sepikoda, hulk aitasid ja keldreid. Häärberi juures olid ka valitseja ja järelvaataja ning töötajate elamud.

Foto: Wikipedia | Autor: Tuuli Kaeramaa

Mõisa kuivati varemed. Foto: Wikipedia | Autor: Tuuli Kaeramaa

Foto: Wikipedia | Autor: Tuuli Kaeramaa

Mõisa teenijatemaja. Foto: Wikipedia | Autor: Tuuli Kaeramaa

Mõisapark

Mõisapark rajati Prantsuse stiilis regulaarpargina, selle teedevõrgustik on osaliselt säilinud. Nüüdseks on park muutunud kõrgete puudega parkmetsaks.

Wilhelm Stavenhagen kirjeldab kogumikus “Album Baltischen Ansichten” Uue-Põltsamaad: Ilusad aiad, alleed ja saar jõe keskel muutsid kogu selle paikkonna ööbikute eluasemeks. Missuguseid varjulisi radu, pärnade sõõre, meeldivaid puhkekohti, orvasid, haljaid lehtlaid, läbipaistmatuid tihnikuid ja muid huvitavusi see pakkus! Kõikjal lõikus läiklevaid ojasid ja tiike sesse maastikku, mis oli tervikuks ühendatud kaarsildade abil. Praegu asub lisaks säilinud teedevõrgustikule peaallee lõpus väike kõrgendik – Murelimägi, kus oli varem kasvuhoone.

Uue-Põltsamaa mõisa park. Foto: Wikipedia | Autor: Väino Valdmann

Uue-Põltsamaa mõisa park. Foto: Wikipedia | Autor: Väino Valdmann

Kujundus

Mõisahoone saal asub hoone keskel pargipoolsel küljel. Seda kaunistasid tahvliteks jagatud seinapinnad, peenelõikeline hammaskarniis, kannelüüridega friis, peeglid ja ampiirstiilis kahhelahjud. Väärtuslikke interjöörielemente nagu ahje ja stukk-kaunistusi – leidus teisteski ruumides. Barokne härrastemaja on valdavalt ühekorruseline, üksnes keskosas on kahekorruseline poolkelpkatusega krohvitud telliskiviehitis. Fassaade liigendavad lamedad pilastrid, mis vahelduvad ühtlases rütmis akende ning petikakendega. Sissepääsude kujundus, rõdupiirded ja väike juurdeehitis hoone põhjatiival on pärit hilisemast ajast.

Kasutus

Mõisa omanik Lilienfeld rajas sinna 1770. aastal puudrivabriku. Selles valmistati nii odavat valget juuksepuudrit kui ka kallist värvilist näopuudrit, nisu hangiti eelkõige Kuusiku mõisast, mis kuulus ka Lilienfeldile ja kus oli ka 1780. aastast alates vasknaelu valmistanud vasevalamiskoda. Aastatulu oli mõnisada rubla. Üleminek Torma pastori Georg Eisen von Schwarzenbergi leiutatud tehnoloogia järgi toodetud kartulitärklise kasutamisele nisujahu asemel odavdas puudrit ning andis seega omanikule enam kasumit. Võistluses oma sugulase von Lauw’ga oli Lilienfeld loonud nii selle vabriku sisustamise kui ka elumajade ehitamise teel Uue-Põltsamaa aleviku. Siia asusid elama saksa käsitöölised. Seega oli Põltsamaa asulas nüüd kuni 500 elanikku, suuremalt jaolt sakslased. Puudril oli Liivimaa linnades ja isegi Peterburis suur müügiedu.

1920. aastatel kolis mõisahoonesse Põltsamaa Reaalgümnaasium. Kool kasutas mõisahoonet kuni 1980. aastateni, mil kogu õppetöö viidi üle lähedale püstitatud uude koolihoonesse. Seejärel jäi hoone veel kooli kasutusse, põhiliselt laohoonena, kuni võõrandamiseni märtsis 2004.