MÕISASÜDA

Uue-Põltsamaa mõisa anfilaad. Foto: Triin Erg.

Uue-Põltsamaa Mõisa peahoonet võib julgelt nimetada lihvimata teemandiks. Varaklassitsistlikus stiilis hoones on säilinud palju väärtuslikku, millest õhkub üheaegselt nii algupärast ehedust kui erinevate ajastute hõngu.
Uue-Põltsamaa mõis (saksa k Neu-Oberpahlen) eraldus Vana-Põltsamaa mõisast 18. sajandi esimesel poolel. Mõisasüda asub Põltsamaa jõe vasakul kaldal, praktiliselt otse lossi vastas üle jõe. Pärast Vana-Põltsamaa mõisa omaniku Heinrich von Ficki surma sai 1750. aastal uueks omanikuks tema noorima tütrega abiellunud Jakob Heinrich von Lilienfeld. Lilienfeldide perekonna kätte jäi mõis kuni 1919. aastani.
Mõisa hilisbarokne peahoone püstitati 1770. aastatel ja selle välisseinad on kaunistatud saledate pilastritega. Uhkelt on erinevad ajastud üle elanud ka mõisa saali stiilne varaklassitsistlik, baroksete mõjutustega kujundus. Saali kaunistavad tahvliteks jagatud seinapinnad, peenelõikeline hammaskarniis, kannelüüridega friis, peeglid ja ampiirahjud. Väärtuslikke interjöörielemente nagu uksi, aknaluuke, ahje, stukk-ornamentikat leidub teisteski ruumides.
Märkimisväärne on peahoone anfilaad – Eesti üks pikimaid üksteise suunas avanevate uste „alleesid“.
 
Jakob Heinrich von Lilienfeld (1716-1785)

Jakob Heinrich von Lilienfeld

Uue-Põltsamaa Mõisa asutaja, diplomaat, kirjanik ja maletaja, kes sündis Andja, Tolli ja Mõisamaa mõisate omanike Karl Gustav von Lilienfeldi ja Sophia Gertrude Rosencroni pojana. 1733. aastal alustas teenistust Peterburgis, kus jõudis majori auastmeni.
Aastatel 1741-1743 töötas Pariisis Venemaa saatkonnas. Abiellus 1746. aastal Vana-Põltsamaa mõisniku (lossi peremehe) Heinrich von Ficki tütre Christinega (1722-1788). Koos äiaga alustas Uue-Põltsamaa mõisa ehitust jõe vasakule kaldale.
Langes vahepeal ebasoosingusse, kui alates aastast 1762 oli aktiivne tegelane Katariina II õukonnas.
Oli mõisnikuks ka mujal, kuid põhiliseks elukohaks jäi siiski Põltsamaa.
Suurel määral just tänu temale kujunes Põltsamaast 18. sajandi teisel poolel üks tähtsamaid Baltimaade valgustuskeskusi. Lisaks mõisa majandamisele kirjutas näidendeid ja ühiskondlikku publitsistikat. 1767. aastal ilmus Leipzigis trükist tema traktaat “Neues Staats-Gebäude in drey Büchern”, kus avaldatakse üksikasjaline kava sõdadeta Euroopast ja esitatakse esmakordselt ettepanek luua Euroopa riikide liit.
Aastal 1770 asutas Põltsamaale puudrivabriku.
Oli oma aja tugevamaid ja populaarsemaid maletajaid Euroopas.
Lilienfeldide suguvõsa käes püsis Uue-Põltsamaa Mõis kuni lõpuni, Eesti Vabariigi tulekuni.

 

Mõisaansambel

Uue-Põltsamaa Mõisa härrastemaja. Foto: Wikipedia. Autor: Tuuli Kaeramaa

Mõisaansambel koos härrastemaja, kõrvalhoonete ja mõisapargiga ehitati välja 18. sajandi kolmandal veerandil. 1877. aastast pärit mõisa kaardi järgi kuulus mõisa majapidamisse kaks veskit ja kaks saeveskit, rehi, ringlaut lehmade jaoks, härjatall, hobusetall, viinavabrik, õllekoda, trahter, kaks kasvuhoonet, sepikoda, hulk aitasid ja keldreid. Häärberi juures olid ka valitseja ja järelvaataja ning töötajate elamud. Suurema osa sellest on tänaseks aga aja(loo)hammas ära purenud.

Mõisa kuivati varemed. Foto: Tuuli Kaeramaa

Wilhelm Stavenhagen kirjeldab kogumikus “Album Baltischen Ansichten” Uue-Põltsamaad: Ilusad aiad, alleed ja saar jõe keskel muutsid kogu selle paikkonna ööbikute eluasemeks. Missuguseid varjulisi radu, pärnade sõõre, meeldivaid puhkekohti, orvasid, haljaid lehtlaid, läbipaistmatuid tihnikuid ja muid huvitavusi see pakkus! Kõikjal lõikus läiklevaid ojasid ja tiike sesse maastikku, mis oli tervikuks ühendatud kaarsildade abil.” Praegu asub lisaks säilinud teedevõrgustikule peaallee lõpus väike kõrgendik – Murelimägi, kus oli varem kasvuhoone.
Mõisa omanik Lilienfeld rajas mõisasse 1770. aastal puudrivabriku. Selles valmistati nii odavat valget juuksepuudrit kui ka kallist värvilist näopuudrit. Nisu hangiti eelkõige Kuusiku mõisast, mis kuulus ka Lilienfeldile ja kus oli ka 1780. aastast alates vasknaelu valmistanud vasevalamiskoda. Aastatulu oli mõnisada rubla. Üleminek Torma pastori Georg Eisen von Schwarzenbergi leiutatud tehnoloogia järgi toodetud kartulitärklise kasutamisele nisujahu asemel odavdas puudrit ning andis seega omanikule enam kasumit.

Mõisa teenijatemaja. Foto: Tuuli Kaeramaa.

Võistluses oma sugulase von Lauw’ga oli Lilienfeld loonud nii selle vabriku sisustamise kui ka elumajade ehitamise teel Uue-Põltsamaa aleviku. Siia asusid elama saksa käsitöölised. Seega oli Põltsamaa asulas nüüd kuni 500 elanikku, suuremalt jaolt sakslased. Puudril oli Liivimaa linnades ja isegi Peterburis suur müügiedu.

 

Mõisakool
1920. aastatel kolis mõisahoonesse Põltsamaa Reaalgümnaasium. Kool kasutas mõisahoonet kuni 1980. aastateni, mil kogu õppetöö viidi üle lähedale püstitatud uude koolihoonesse. Seejärel jäi hoone veel kooli kasutusse, põhiliselt laohoonena, kuni võõrandamiseni märtsis 2004.

Uue-Põltsamaa Mõisa park. Foto: Väino Valdmann

 

Mõisapark
Mõisa park on rajatud 18. sajandi lõpul Prantsuse stiilis regulaarpargina. Pargiruum koosneb peahoone taga asuvast regulaarosast, vabakujulistest pargi osadest ning 1923. aastal rajatud kollektsiooniaiast. Tänaseks päevaks on park muutunud kõrgete puudega parkmetsaks ning kuulub loodus- ja muinsuskaitse alla.

 

 

Loe veel lisaks
Visit Põltsamaa
Eesti Mõisaportaal
Mõisapreili päevaraamat